Igemeravi

Igemehaigus on kaariese järel teine kõige levinum haigus, mis suuõõnes esineb. Tekitajateks on enamasti hambakatus ja hambakivis paiknevad bakterid, mis muudavad igemed põletikuliseks. Igemepõletiku tunnuseks on punetavad ja turses igemed, mis puudutades kergesti veritsema hakkavad. Kui igemepõletikku ei ravita, kandub põletik edasi sügavamale igeme alla, haarates hamba hoideaparaati ja luud, sundides viimast taanduma. Tulemuseks on paljastunud hambajuured ja liikuvad hambad. Tihtipeale võib ka igemetaskust erituda mäda. Valu ei pruugi tihtipeale sellega kaasneda, mistõttu ei otsita hambaarsti käest koheselt abi. Kergema igemepõletiku puhul piisab enamasti lihtsalt hambakivi eemaldamisest ja hügieenivõtete parandamisest. Kaugemale arenenud põletiku puhul, kui on haaratud ka hamba hoideaparaat ja luu, ei piisa enamasti lihtsast hambakivi eemaldamisest. Vajalikuks võib osutuda kirurgiline ravi, et eemaldada sügaval juurepinnal asuv hambakivi ja eemaldada hambajuurte vaheliselt alalt põletikulised koed. Võimalik on ka kadunud luukoe taastekke stimuleerimine kunstluumaterjalidega. Hammaste liikuvuse piiramiseks on võimalik ka hambaid omavahel lahastada. Väga tähtsat rolli mängib igemehaiguste ravis ka patsient ise, teostades kodus korrapärast hammaste hooldamist selleks ettenähtud vahenditega (hambaharjad, hambavaheharjad, hambaniit, hambatikud jne.).